Inimeste toimetulek ootamatutes või moraalselt keerulistes olukordades on huvitanud mind läbi kogu enda elu ja akadeemilise karjääri. See on viinud mind kokku paljude huvitavate inimestega, kelle jaoks sellised olukorrad on osa nende argipäevast – inimestega, kes teenivad ühiskonda sõjaväe-, politsei- või meditsiiniasutustes.

Olen olnud rakendus- ja akadeemiline psühholoog juba umbes 20 aastat. Minu huvi psühholoogia vastu sai alguse suuresti juhuslikult, kui mu elu viis mind esimest korda sõjaväelisse teenistusse 1994. aastal. See oli aeg, kui Nõukogude Liit lagunes ja Eesti hakkas otsima oma iseseisvat identiteeti. Ma ei olnud tol ajal psühholoog ning see kogemus tundus samaaegselt segane ja intrigeeriv. Leidsin end küsimas: kes need inimesed on? Mis sunnib neid relvajõududega liituma? Kui ajad oleksid erinevad, kas siis liituksid teistsugust tüüpi inimesed? Küsimused jäid kummitama ja pärast põgusat kõrvalepõiget äriteadustesse alustasingi psühholoogia õpinguid. Kümmet viljakat õpinguaastat erinevates ülikoolides tipnesid lõpuks Belgias ainulaadse liitdoktorikraadiga organisatsioonipsühholoogias ning militaar- ja sotsiaalteadustes.

Suurema osa enda ülikooliaastatest töötasin täiskohaga psühholoogina Eesti Kaitseväe ohvitserkonna koosseisus. See oli intensiivne ja aktiivne õpiaeg koos võrdelt intensiivse ja aktiivse praktikaga. Esimesed 4 aastat, minu õpipoisiaeg, möödus erinevates väeosades nn „boots on the ground“ stiilis psühholoogiat praktiseerimas. Minu sõjaväekarjääri viimased 7 aastat olid akadeemilisemad, õpetasin Kaitseväe Akadeemias sõjaväepsühholoogiat ja viisin läbi rakendusuuringuid. Sel perioodil keskendus minu uurimishuvi isiksuslike eelsoodumuste rollile kohanemise ja toimetulekuga sõjalistel välismissioonidel. Osalesin aktiivselt ka rahvusvahelise teadustegevuse arendamises, mida tunnustas Rahvusvahelise Sõjaväelise Testimise Assotsiatsiooni juhtkomitee kõrgelthinnatud Harry Greeri auhinnaga.

Olles leidnud vastused enda ligi 20 aastat varem üleskerkinud küsimustele lahkusin tegevteenistusest ning siirdusin 2013. aastal tsiviilmaailma lepinguliste konsultandi ja akadeemilise lektorina. Sellest ajast peale olen pidanud rahvusvahelisi loenguid erinevate ülikoolide akadeemilises meeskonnas, aga ka lepingulise koolitajana julgeoleku-, tervise- ja organisatsioonipsühholoogia teemavaldkondades. Samuti olen jätkanud konsultatsioone personalivaliku ja vaimse tervise projektide osas Eesti julgeoleku- ja tervishoiuasutustes.

Lisaks organisatsioonilistele ja töötajate heaolu küsimustele, vaatlen enda teadustöös rahvusliku resilientsuse ja rahvusliku identiteediga seotud küsimusi mitme-rahvuselistes ühiskondades. Üleilmne migratsioon on mind huvituma pannud laiema ühiskonna erinevate alamkogukondade kogemustest. Kuidas reageerivad need alamkogukonnad sotsiaalsetele ja poliitilistele muutustele? Kuidas kujundavad erineva sotsiaal-kultuurilise taustaga inimesed oma hoiakuid ja teevad käitumisotsuseid ning milline on individuaalsete ootuste ja kogemuste roll? Kuidas sekkub väärtussüsteemide sotsiaalne ja kultuuriline varieeruvus ning kuidas kujuneb rahvuslik identiteet mitme-rahvuselistes ühiskondades?

Usun, et praeguste laiaulatuslike sotsiaalsete ja poliitiliste muutuste ajastul mõjutavad need küsimused meie sotsiaalsete süsteemide sidusust ja heaolu enam kui kunagi varem.